„Kaks üldist rahulolu näitajat on üldine rahulolu oma elukeskkonnaga ja rahulolu omavalitsuse pakutavate teenustega,“ ütles riigihalduse minister Riina Solman. „Uuringu tulemused näitavad, et Eesti elanike rahulolu oma elukoha elukeskkonnaga 100-punki skaalal on 73,5. Leidub piirkondi, kus see on madalam, kuid üldjoones on tulemus hea. Võrdluses 2020. aasta tulemustega on Eesti inimeste rahulolu tõusnud,“ rõõmustas minister.
Rahulolu omavalitsuse pakutavate teenustega on pisut madalam (60,7) ja ka varieeruv, olles kõrgeima tulemusega Muhu (85,4) ja madalaima tulemusega Kohtla-Järve (37,4) vahel tervelt 47,7 punkti.
„Niisamuti nagu 2020. aastal, tegi ka sel korral äärmiselt tugeva tulemuse Muhu vald. Seal on pea igas valdkonnas elanike rahulolu üks Eesti eesrindlikumaid,“ tunnustas minister Solman. Ometigi esineb ka parandamist vajavaid kohti – näiteks ühistransport (56,6), tänavavalgustus (67,8) ning jalgrattateed (51,3), mille osas jäätakse keskmike sekka.
„Valdkonniti on rahulolu üpris erinev. Linnade ja valdade elanikud on andnud kõrgemad hinnangud lasteaedade ja põhikoolide kaugusele, turvalisusele, looduskeskkonnale ja rohealadele, millest kõikide valdkondade keskmine ületab 100-punkti skaalal ka 75-te, “ avas uuringu tulemusi rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakonna andmeanalüütik Ats Aasmaa. „Madalamad hinnangud on antud omavalitsuse juhtimisele, elanike kaasamisele, üldisele arengusuunale ja talvise teede hooldamisele, kus tulemused jäävad 50-punkti ümbrusesse. Teisisõnu tuleb omavalitsustel neile valdkondadele rohkem tähelepanu pöörata, et suuremad püüdlused elanikele ka silma paistaks “ lisas Aasmaa.
Suurimad erinevused omavalitsuste vahel on jalgratta ja kõnniteede ning omavalitsuse juhtimise ja üldise arengusuunaga seotud küsimustes. Rahulolu jalgrattateedega on kõrgeim Narva-Jõesuus (72,9) ning madalaim Peipsiääre vallas (22,8), mis teeb erinevuseks üle 50 punkti ehk omavalitsuste erinevus on suhteliselt kõrge.
Elanike hinnangutes väljendub ka omavalitsusjuhtide vahetusega kaasnev. Ajal, mil rahulolu-uuringut tehti, toimus mõningates omavalitsustes poliitilisi vastuseise, millest tulenevalt muutusid ka juhid. Võib eeldada, et seetõttu on Põhja-Sakala, Kohtla-Järve, Türi ja Paide elanike hinnangud omavalitsuse juhtimisele äärmiselt madalad, mis võib olla tingitud teema aktuaalsusest või päevakajalisusest. Sarnast mõju tulemustele oli näha ka 2020. aasta küsitluse ajal, kui poliitilised muutused Viimsi vallas kajastusid nende elanike juhtimisega rahuolematuses.
Kõige vähem erinevad lähiümbruse looduskeskkonna ja elukeskkonna hinnangud. Sealjuures on väiksem vahe omavalitsuste looduskeskkonna puhul, kus kõrgeima ja madalaima tulemuse erinevus on 21,9 punkti. Madalam looduskeskkonnaga rahulolu on keskuslikes ning kõrgem tagamaalisemates omavalitsustes.
Uuringuga tulid esile ka need teemad, millega inimesed on vähem kursis. Küsimused, mille puhul suur osa vastajatest valis vastusevariandi „ei oska öelda“ on: ühissõidukitesse ligipääsetavus (30%), omavalitsuse juhtimine (27,7%) ja üldine arengusuund (24,9%).
Võrreldes 2020. aastal läbiviidud küsitlusega, oli sel korral palju uusi küsimusi, sh küsiti detailsemalt eluaseme ja liikumisvõimalustega rahulolu kohta. Kuid, kui võrrelda küsimusi, mis võrreldes 2020. aastaga ei ole muutunud, siis näeme, et kõige enam on inimeste rahulolu tõusnud sõiduteede (14,1 punkti), avalike alade (8,3) ning jäätmete liigiti sorteerimisvõimaluste osas (8,2). Suurim langus on toimunud jalgsi ja jalgrattaga liikumise võimalustes, kus tulemus on 10,2 punkti võrra kehvem.
Samas tuleb arvestada, et 2020. aastal küsiti jalgsi ja jalgrattaga liikumise võimaluste rahulolu ühe küsimusena ja selle tulemus oli üks kõrgemaid (69,8), kuid sel korral küsiti neid eraldi, kusjuures rahulolu jalgrattateedega oli madalam (54,7), kui rahulolu jalgsi liikumise võimalustega (65).
Jalgrattateede tulemus (54,7) võib olla põhjustatud sellest, et viimastel aastatel on kergliiklusvahendite kasutamine märkimisväärselt suurenenud, teema on ühiskonnas rohkem esile tõusnud ja ootused kasvanud. On märgata, et rattateedega rahulolu on kõrgem keskuslikes ja madalam tagamaalisemates omavalitsustes. Rahulolu linnades ja nendega piirnevates omavalitsustes on 57,5, samas, kui maapiirkondade elanike keskmine jääb see 45,9 juurde. Samasugused erinevused ilmnevad ka jalg- ja kõnniteede osas, mille puhul on keskuslike ja tagamaalisemate omavalitsuste vahe pea 16 punkti. Ratta- ja kõnniteed on ka suures plaanis madala tulemusega, mis maapiirkondades veelgi tugevamalt esile kerkib.
